Anders De La Motte. [geim]

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte. 
Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi...
Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusatusele vastu panna ning hakkab leitud nutitelefoni näppima. See aga kutsub teda mängu. Paraku läheb asi üsna kiiresti kontrolli alt välja ja siin tuleb appi HP nutikam külg. Nii ta siis maadleb mingi nähtamatu süsteemiga, mis kogu mängu juhib. Asi läheb danbrowniliku vandenõuteooriani välja. Justkui juhiks suurt osa meie elust mingi kuritahtlik kõikehaarav süsteem. 
Nimi HP ei ole vast sugugi juhuslikult valitud. Mul on siin praegu näiteks üks HP süles. See on päris hea sümbol, kirjeldamaks virtuaalmaailma rolli meie elus. HP suurim kirg on lisaks raha kogumisele virtuaalmaailmas feimi koguda. Ta usub, et nii saabki kuulsaks ja see tõstab tema kõikuvat enesehinnangut. Tuleb tuttav ette: teatud vanuses inimesed on FB-s, Youtube´is ja ehk mujalgi valmis tegema ükskõik mida, et saada kokku võimalikult palju "laike". Mida nende kokku kogutud püstiste pöialdega peale hakata, sellele enamasti ei mõelda. Neist kõhtu täis ei saa. Oleks ju hea kõik "meeldimised" potti panna ja valmistada neist hea supp või pajaroog. Aga enamasti tuleb neist ainult jama, kui üldse midagi. Mõned inimesed ei kasvagi sellest "laikide" kogumise east välja. Pöidlamärkide hulk on see, mis hakkab määrama enesehinnangut: vähe meeldimisi - olen väärtusetu, palju meeldimisi - olen väärtuslik. Nii see kanajalgadel enesetunnetus sünnib...
Aga raamat on vahva. See eristub väga selgelt teistest rootslaste kirjutatud põnevikest. Mankelli tasemele see ehk ei küündi, viimane on klass omaette. Aga lugu paneb mõtlema ja kisub kõvasti kaasa. Praegu on mu lugemislaual juba järgmine osa. Kohe hakkan lugema. Siis kui kõikvõimalikud "laikid" siin kokku kogutud saan.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja