16 august 2012

Alessandro Baricco. See lugu

Raamat ei pea olema alati kergesti loetav. Ja nali pole ka obligatoorne. Raamatute maailma võlu just selles seisnebki, et paarikümnest ja veidi rohkemast tähemärgist saab kokku panna lõpmatuid variatsioone, mis moodustavad eraldi maailmad. See siin on kindlasti omaette maailm. Ja lihtne seda lugeda ei ole. Kui aga vastu pidada ja lõpuni jõuda, siis ei kahetse.
"See lugu" on Ultimo Parri lugu. See on poiss, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia kolkas ning näeb nelja-aastaselt esimest korda autot. Tema isa võiks pidada pooleldi hulluks, sest pärast seda, kui ta on oma elus ühte autot näinud, otsustab ta avada sealsamas kolkas autoremonditöökoja. Ei ole autosid, ei ole oskusi. On vaid unistus. Aga ta teeb selle unistuse omal kombel teoks (siinkohal tõmbaks paralleeli nende kaasaja hulljulgetega, kes vaimustuvad uuendustest, panustavad sinna kõik, seejuures teadmata, kas selles kõigest ka pikemas perspektiivis asja saab). 
Poissi aga ei võlu autod, vaid hoopis teed. Ta peab autosid tühipaljasteks pärliteks kõikvõimsatel teedel. Ta näeb teid igal pool: naisterahva kaela- ja õlajoonel, esimese maailmasõja aegsetes kaevikutes (peatükk sõjast ei jää Erich Maria Remaque´ile küll millegagi alla) ja mujalgi. Nii rullub lahti ühe suure unistuse lugu, sest kord linnas isaga jalutades kõnnivad nad mitukümmend korda ümber ühe kvartali ning sealt saab poiss mõtte rajada võidusõiduringrada autodele. Lihtsalt selleks, et haarata enda valdusse korratu ruum ning hakata seda omal moel korrastama. Ruum ongi selle loo läbiv idee ja kohati on hämmastav, kuivõrd vabalt autor selle mõistega ümber käib.
Raamat koosneb mitmest esmapilgul üksteisega lõdvalt seotud peatükist. Kuid igal pool ilmub otseselt või kaudselt välja Ultimo Parri jälg. Või ta ise. Iga peatükk aga on kirjutatud erineva inimese vaatenurgast  ning seetõttu on pidevalt tunne, justkui loeksid täiesti uut raamatut. Imetlusväärne on kirjaniku oskus erinevate stiilidega varieerida ja müts maha tõlkija ees, kes seda rikkust kaduma ei ole lasknud minna. Eriti üllatav on noore venelanna Jelizaveta päevik, mis kätkeb endas rohkelt üllatusi. Aga päevikus peituva saladuseni jõuab lugeja alles siis, kui loeb raamatu lõpuni. Igal juhul on siin täiesti teistmoodi idee, kuidas ja miks pidada päevikut.
Erinevalt paljudest viimati loetud raamatutest ei ole siin jutuks raha ja karjäär. Isegi inimsuhted jäävad tagaplaanile. See on unistajate raamat. Noppisin siit välja ilusa sõnumi: iga inimene on loodud siia maailma midagi kindlat tegema. Aga paraku teeb ta seda vaid väikse osa oma elust, ülejäänud aja ta kas meenutab või unistab. Ja unistamise või meenutamise ajal ei ole ta ei õnnelik ega õnnetu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar